katsumused
See proovikirjandi asi kohe kuidagi ei istunud mulle täna. Võib-olla oli asi selles, et ma kartsin sisse magada(kahjuks ei ole lugenud päevi, millal viimati nõnda vara kooliuksest sisse astusin, aga it’s been a while) ja seepärast olin jube varakult juba üleval. Või siis asi selles klassis, mis koos õpetajaga kuulub ilmselt sinna ebameeldivate nimekirja(hea põhjus, miks koolis käimine ebameeldiv). Õpetajal on ilmselt päris suur tähtsus, sest no kes lubaks inimesi nimekirja alusel välja?! Et kui ma ennast varakult kirja ei pane ja siis järsku avastan nt, et soovin wc’sse minna, aga vabandust-nimekirjas olen alles kolmekümnes, nii et ehk ootan veel nii oma tunnikese. Ma ei tea, sel hetkel ajas ilgelt närvi. Ja siis veel muidugi see, et hoolimata sellest, et loen enda arvates üsna palju, aga kirjandis kasutatud raamatunäidetest ühtegi polnud ise lugenud(neid näiteid ikka mõni oli võttes arvesse, et kirjutasin teemal “Eesti kirjanduse igihaljaid probleeme”).
Nüüd võiks põhimõtteliselt samas joones jätkata ja õppima ära kaheks matemaatika, üheks geo ja üheks eesti keele tööks, mida kõike homme tegema peaks minema. Ok, eesti keele lükkan defo edasi, aga teised 3 on väheke kiireloomulisemad. Eriti nt matemaatikad, mille kursusehinne peaks vist juba paar päeva väljas olema.
Selle asemel aga ilmselt hakkan pulmi plaanima. wink-wink.
Rubriigist:”masohhist”
Ilgelt tahaks vinguda, et miks ma maksan tuhandeid tuhandeid kroone raha selle eest, et piinelda. Ühesõnaga pandi ka alumised breketid. Ei aita valuvaigistid ega viin, magamise tagajärjeks oli see, et suus ei leidu enam ilmselt tervet kohta, palavik on ja üldse halbhalb. Pärast tarkusehammaste lõikust vähemasti aitasid valuvaigistid. Nüüd lihtsalt piinlen. Emokultus huvi ei paku, enesepiinamiseks kasutaksin pigem piitsa nt.
Ülejäänud väiksemaid vigastusi pole ilmselt mõtet kokku lugeda. Ikka koguneb.
Jalaga on progress. Järgmine nädal suursündmus, mida ilmselgelt tuleks vääriliselt vastu võtta, praegu aga ainus variant doonoriks minna, mis ilmselgelt takistuseks muudele plaanidele. Võtan siis ortoosi ära, LÕPUKS. Karkude suhtes veel ei tea. Kui veab, ja majanduskriis liigselt hnrk’d ei pitsita, saab varsti hakata taastusravis käima hakata. Trenni tahaks. Kohutavalt. See vähemalt algus.
Muud eluvaldkonnad kommenteerimist ei vaja. Vingumist ilmselt jätkuks. Või siis ka mitte.
Chillies on his willy.
Enesepettus ja ülekavaldamine on jätkuvalt päevakorras. Eelmised nädalad võib üheselt kokku võtta sotsiaalse läbikäidavuse suurendamisega. Sama palju kui järeltöid tegemas EI käinud(kuigi võimalusi oli rohkem kui külluses arvesse võttes, et nii mõnigi päev oli kõigest paar koolitundi), ma jällegi veetsin igasugust muud sorti aega. Näiteks neiudega jooke libistades või kooki küpsetades. Või kõigil muudel parimatel viisidel.
Selle nädala plaaniks on teha filmimaraton ja läbi vaadata kõik need ligi 30 filmi, mille kiiret allatirimist mu tänuväärne Elioni püsiühendus nv’sel võimaldas. Selle kasuks räägib ka ilm, mis muidu mind ilmselgelt ei soosi, aga hetkel võimaldab mulle ema PALVEL kahte koolivaba päeva.
Nõnda kavatsen ma siis:
*ilmselgelt pisara või kaks poetades rohkem teada saada nt lapssõduritest ja Lähis-Ida kriisidest
*kontrollida, kas heast raamatust on ehk veelgi parem film vändatud(e siis Palahniuk, aga seekord mitte “Kaklusklubi”)
*vahepeale erinevate kunstide vallast teadmisi ammutada(“Frida” jne)
*et maailmaga kursis olla, siis ka paar Oscari jm mehikese väärset teost(“Slumdog millionaire” on vaadatud, soovitan küll)
*une puudusel tunnetada erootika ja pornograafia piirimaid(“9 songs”)
jne jne.
Nimekiri on ärevusttekitav, hetkel siin kaalungi, kas mitte homme ei võiks juba olla üks see vabadest päevadest.
Muud eluvaldkonnad on kas veel rohkem ärevusttekitavad või jätkuvalt paigalseisus. Parem siis mitte heietatagi.
Ood elule.
Eelmise nädala märksõna on ilmselgelt SÕBRAD. Ma ei jõua vist kokku lugedagi kõiki neid kordi, kui ma ei osanud lihtsalt muud öelda kui aww. Nt siis stiilis:
“Kuule lund on juba piisavalt, ma võin su kelguga kooli viia.”
“Helista, kui tahad, et su koti kooli viiksin.”
“Oo, jäta oma kott mu kätte, toon pärast järgi.”
Noh ja siis asjad, mis lausetesse ei saa panna nagu see, et Netti igal võimalusel kogu aeg on olemas. Et Kristi ja Kätlin igal võimalusel on olemas. Kas siis msnis pulmade plaanimiseks, sest tuleks ju ometigist panna proovile vanarahvatarkus, et pulmadeks saab terveks ja mis saaks siis veelgi parem lahendus olla kui need pulmad nt paari nädala pärast juba korraldada, sest ega enam ei taha Forrest olla ja pealegi tean vabalt üht džentelmeni, kes igas olukorras puhtalt oma viisakusest naissoo vastu on nõus vastu tulema mu palvele{wink-wink}. Ja üks hea pidu kuluks ka loomulikult ära.
Peale selliste plaanide tegemise on muidugi veel ägedaid sõpru ja veel ägedamaid tegusid ja see kõik tuleb nii loomulikult, et ma peaaegu et ei tunnegi end nii abitult.
Samas aga, et mitte mu abitust ära unustada, peab vähemalt nüüdseks juba ehk 5 korda päevas, varem tihedamini, vastama, mis juhtus, või kuulma haletsevaid lauseid, mis küll ei ole halvaga loomulikult mõeldud, aga mis ma ikka vastan. On jah halb, on valus, kukun kogu aeg, kõik muud ihuliikmed hakkavad kah sandistuma, mitte midagi teha ei saa, ei taha ka, kõik on halb ja paha ja nukker, aga no mitte ei anta ju valida, kas ma tahan selles olukorras olla ja kui ma juba olen, siis pole ka muud valikut, kui üritada võimalikult hästi hakkama saada. Isegi kui see eriti hästi ei õnnestu. Ilm ilmselgelt ei soosi mind.
Ja ka mitte ükski muu tegur vist.
Täna mõtlesin, et võiks vahelduseks ise midagi head teha. Et noh ei tunneks ennast kogu aeg nagu väike laps, kellele kõik tuleb ette-taha ära teha ja nunnutada jne, ise samas midagi vastu andmata. Noh mõtlesin siis, et miks mitte anda verd-vahelduseks on veri korras isegi, rohtusid kah ei tarvita ja vigastus ei sisalda ei luumurde ega lahtiseid haavu ega midagi. Novot, ilus mõte oli, aga nurjus sel lihtsalt põhjusel, et “äkki hakkab pärast vere andmist halb ja siis nt karkudel hüpates kukun.” Vot sellise suhtumise peale ma päris vihastasin, kohe tõsiselt. Ja nii palju siis teiste aitamisest.
Muidugi kuluks mulle üks isiklik Edward küll ära, kes oleks hetkega kohal, kui kukun, ja päästaks mu muudest õnnetusest, mis ma endale igal vabal hetkel ligi tõmban.
Õnnetustega seoses muidugi veel, et noh kui üleüldiselt kõik need heateod mõjuvad mulle positiivselt, siis ühe neiu toodud lagritsapaki tagajärjeks on homne hambaarsti külastus 500 kroonise väljaminekuga. Seda ilmselgelt ei olnud mulle vaja. Tuletas muidugi meelde, et samasugune summa, korrutades ühe kahekohalise arvuga, oleks vaja järgmiseks kuuks leida, et ikka sinna samasse meditsiinivaldkonda paigutada. Emale tuletas muidugi meelde kõik sarnased numbrid, mis ta viimase mõne nädalaga mu jalga on pidanud investeerima. Olgu tänatud 90%-lised retseptisoodustused!
Linnaresidentsis. Raporteerin.
Ma ei saa aru milleks on vaja, et rahuliku une asemel näen ma öö läbi unenägusid :
*äärmiselt romantilistest situatsioonidest(tsensuur ei lubaks kirjeldust läbi)
*sellest, kuidas Mihkel Raud “Annabeli” õpetab laulma ja sinna vahepeale hääle lahtisaamiseks suustsuhualkoholijagamismängu käsib teha(ise ta ei joo, nii et ses osas tõetruu),
*edasi, kuidas paliveres liiguvad trollibussid ja kuidas ühe sellise sarved mu kõhu läbistavad
*kuidas selle peale Tiia Ester Loitme, kes minuga koos viibis sel hetkel, lahkub, sest nkn suren ära ja pole mõtet sinna jääda.
Loomulikult jätkus see unenägu. Veelgi haiglasemalt muidugi. Nagu ka kõik teised tänaöised. Ja sellise öö tulemuseks on ainult see, et ma ärkan iga väiksema asja peale üles ja üleüldse olen hommikul peaaegu-maavälises-olekus. Hullumaja.
Ja ilmselgelt ei aita ema ostetud eriti vängelt lõhnav palderjanitee ka muuks, kui hallitushaisu maha surumiseks.
Millega seoses- jalale väikeste tagajärgedega, aga siiski ,on kodu peaaegu et ilus juba! jee
Kokanduseri.
Hommik on ilmselgelt päeva nigelaim osa, kui va muinasjutulisi suvehommikuid kohvi, puuviljade, muu hea toidu, rõdu või aiaga ja teadmisega, et edasi ei pea kuhugi kiirustama ega midagi tegema. Kui aga hommik siiski on selline, nagu ta praegu on, siis võib juhtuda, et ema nt unise peaga valmistab kaerahelveste asemel tatrahelvestest pudru ja lisab sinna mustsõstramoosi ja maasikaid näiteks. Ja kui jätkuvalt on selline hommik, võib juhtuda, et sina sööd selle pudru rõõmsalt(loe: magades) ära ja võib-olla ainult hetkeks mõtled, et midagi oleks nagu teistmoodi.
Ja see ei ole sugugi seesama, kui kana tehakse nt kookose-apelsinikastmes või sealiha valatakse üle mingi šokolaadiüllitisega. Täpsema retsepti jätan sellsamal põhjusel lisamata, sest maitsta ei tasuks.
Robocop’i naasemine
Sain ükspäev oma leibkonna preilnalt, Annilt, hilinenud jõulukingina Raua raamatu. Tuleb nentida, et tõsiselt härdaks võttis see kink. Sellega seoses avastasin ma, et viimased paar kuud olen lugenud läbi enneolematus kogemuses eesti kirjandust. Ma ei oska küll veel öelda, kas see mulle meeldib. Jah, on paar teost, mis olid tõsiselt ägedad, aga üleüldiselt on vist enamus neist mu üsna külmaks jätnud. Sellegipoolest loen. Ei tea miks. Vahelduse mõttes võiks ka väheke erialast literatuuri uurida, nt bioloogia või füüsika õpikut jm sellist aga lihtsam on edasi lükata. Või üldse üle lasta. Nagu ikka.
Mingi päev nägin üht imelikku und. Üldse näen viimased nädal aega hästi palju unenägusid, mis jäävad isegi meelde kohati. Igatahes kõigi muude sündmuste sees sain sõnumi. Eeldatavasti arvestades eelnevaid sündmusi oleks see võinud olla stiilis “Sa oled päris kena tüdruk” vm, aga oli umbes selline “kell 8(mingi emoticon, mis väljendab päeva) kuni kell 8(mingi emoticon, mis väljendab ööd)-terve(mingi emoticon, mis väljendab ööpäeva). Imelikud emoticonid olid. Imelik sõnum ka. Hakka või arvama, et need tõesõna tähendavad midagi. Sel puhul siis, hmm, seda et ma ei saa järgmised paar kuud klubi 8′s käia vää. Mitte ei saa aru, aga mõtlema paneb küll.
Kõige jalaga seonduva kohta tahaks öelda, et jätkuvalt ootan külalisi, keegi võiks massaaži teha(kuigi ma pole päris veendunud, kas võib, aga ma siiralt loodan, et see kiirendaks asjade kulgu), isiklikku basseini tahaks, kus igasuguseid vahvaid võimlemisharjutusi teha, sest idee veekeskusest, kus tavalistel päevadel veidi ülekaalulised väikesed poisid peale hüppavad, ei tundu eriti hea teraapiana ja siis veel tahaks automaatkäigukastiga autot-see ilmselgelt lahendaks kõik mu probleemid seoses liiga paljude treppide ja iseendale toidu valmistamise ja koristamise ja kõige suhtes. Paluuun!
Ja mis mõttes, et võtku ma aasta akadeemilist?!?!?! Aasta akadeemilist võtan siis, kui pööraselt mõnda kuumaverelisse kutti kuskil teisel mandril armun ja sinna mõneks ajaks maailma vallutama kavatsen minna. MITTE 12ndas klassis, sest pean 2 nädalat puuduma. Dziisõs nagu tõesti.
Õnn veel ei saabu õuele.
Mulle ei meeldi kadedad inimesed.
Kui ma käin oma põhimõtteliselt viimased kopikad välja, et saada kasvõi väike murdosa, sest suurest Bingo Loto dsäkkbottist ja no murdosa juures mõtlen ma nt, et see 120 krooni nurkademängu võitu oleks päris hea olnud, siis kuidas saab üks inimene ahnitseda KÕIK need miljonid ainult endale. Sellel raskel ajal. Oleks see summa vähemalt nii 3-4 vahel jagamiseks läinud, siis ma veel mõistan, aga üksi kõik endale võtta-see ei ole ilus tegu.
Jee. Jejeejeee. JEE.
Oma soovidega peab äärmiselt ettevaatlik olema. Lootus, et kuuseokkad muutuvad kõik viiesajakroonisteks üldiselt jah ilmselt ei täitu, aga nt soov vaheaega pikendada võib täituda küll. Ainus jama on see, et see ei juhtu umbes viisil, et “kõik õpetajad on haiged, kool jääb ära” või et”Haapsalu Gümnaasiumi on vallutanud mingid enneolematud bakterid ja kool tuleb teadmata ajaks sulgeda”, vaid umbes viisil, et ahh lähen suusatan ja kukun omal mingid imelikud asjad katki ja siis pisar silmis käin ehk wc’s aga muud liikumist üritan vältida. Oh, what a joy jejejeee.
Siiamaani kulgenud vaheaega oskaksin iseloomustada vist teatud ühikutega a la :
*loetud raamatud:suutsin saavutada peaaegu loodetud eesmärgi, ehk kogu virna, mis raamatukogust koju vedasin pluss väheke koduõpet
*alla-ja juurdevõetud kilod:jõuludega kaotasin, aastavahetus mõjus pöördvõrdeliselt
*läbitud kilomeetrid:marsuudil Palivere-Haapsalu üldiselt,aga siiski ka nt sellised eksootilisemad sihtkohad nagu Tallinn ja Võru
*magatud unetunnid: olenemata mitte-midagi-tegemisest siiski suhteliselt olematud ja mis veelgi uskumatum-seda öötundide arvelt ?!
*varalised kahjud- lemmikkampsun, lemmikmüts, enda ja teiste raha(mis loomulikult tuleks kiiremas korras tagastada), veel natuke kaotatud raha, ja siis veel veidi, KODUVÕTI järjekordselt ja ilmselt veel nii mõndagi, mille kadumisest ma veel lihtsalt teadlik ei ole
*varaline kasu- loomulikult raha( mis sama kärmelt ka ära kadus), paar raamatut(täpsemalt 2′e erineva Eesti naise autobiograafiad ekstreemsetest reisi/elukogemustest) jm träni.
Iseloomulikku lüürikat, laulu, filmi, kontserti, inimest, kogemust vm ei ole. Kahjuks või õnneks.
Kokkuvõtteks 2
Ma siiski kuulun nende kategooriasse, kes leiavad, et 2008′st saab 2009 ja ongi kõik. Vahetub üks number, mis üldiselt jääb mulle meelde aasta lõpuks alles. Kogu selle maagiasse ma ei usu enam. Kadus koos jõulurahu ja kõige muuga.
Selles, et aastavahetus on üks tore sündmus, nõustun ma küll. ETV videodisko taustal väheke tantsu, vahuvein ja raketid ja kõik muu selline on äge. See pool aga, et kõik vana jama jääb maha ja uued lubadused jne on mõttetu. Kahjuks on kõik mu võlad alles(vahetult enne aastavahetust lisasin mõne sinna kontole juurdegi), samuti pole kuhugile kadunud ükski emotsioon, tunne, konflikt ega miski muu. Ja need lubadused on täpselt sama mõjuga kui et “homme hakkan…”. Võib-olla hakkangi. Aga võib-olla ka mitte.
Mitte, et ma tahaks nii negatiivselt meelestatud olla. Tegelikult on mus hästi palju häid emotsioone, sest see maja ja org ja lumilumilumi ja kogu see võlu, mis Võru juurde käib ja pikad-pikad autosõidud, kus saab hästi palju näha ja mõelda(kui just metsapeatuse ootusest silme eest mustaks ei hakka minema) või magada(laav).
Uue aasta kohta võin öelda seda, et uue hoo asemel üritaks nüüd hoopiski tasem ja targum.
