Ood elule.

jaanuar 26, 2009 at 10:28 p.l. (tõusud ja mõõnad) (õnnetused, eluolu, lumevõlud)

Eelmise nädala märksõna on ilmselgelt SÕBRAD. Ma ei jõua vist kokku lugedagi kõiki neid kordi, kui ma ei osanud lihtsalt muud öelda kui aww. Nt siis stiilis:
“Kuule lund on juba piisavalt, ma võin su kelguga kooli viia.”
“Helista, kui tahad, et su koti kooli viiksin.”
“Oo, jäta oma kott mu kätte, toon pärast järgi.”
Noh ja siis asjad, mis lausetesse ei saa panna nagu see, et Netti igal võimalusel kogu aeg on olemas. Et Kristi ja Kätlin igal võimalusel on olemas. Kas siis msnis pulmade plaanimiseks, sest tuleks ju ometigist panna proovile vanarahvatarkus, et pulmadeks saab terveks ja mis saaks siis veelgi parem lahendus olla kui need pulmad nt paari nädala pärast juba korraldada, sest ega enam ei taha Forrest olla ja pealegi tean vabalt üht džentelmeni, kes igas olukorras puhtalt oma viisakusest naissoo vastu on nõus vastu tulema mu palvele{wink-wink}. Ja üks hea pidu kuluks ka loomulikult ära.
Peale selliste plaanide tegemise on muidugi veel ägedaid sõpru ja veel ägedamaid tegusid ja see kõik tuleb nii loomulikult, et ma peaaegu et ei tunnegi end nii abitult.

Samas aga, et mitte mu abitust ära unustada, peab vähemalt nüüdseks juba ehk 5 korda päevas, varem tihedamini, vastama, mis juhtus, või kuulma haletsevaid lauseid, mis küll ei ole halvaga loomulikult mõeldud, aga mis ma ikka vastan. On jah halb, on valus, kukun kogu aeg, kõik muud ihuliikmed hakkavad kah sandistuma, mitte midagi teha ei saa, ei taha ka, kõik on halb ja paha ja nukker, aga no mitte ei anta ju valida, kas ma tahan selles olukorras olla ja kui ma juba olen, siis pole ka muud valikut, kui üritada võimalikult hästi hakkama saada. Isegi kui see eriti hästi ei õnnestu. Ilm ilmselgelt ei soosi mind.
Ja ka mitte ükski muu tegur vist.
Täna mõtlesin, et võiks vahelduseks ise midagi head teha. Et noh ei tunneks ennast kogu aeg nagu väike laps, kellele kõik tuleb ette-taha ära teha ja nunnutada jne, ise samas midagi vastu andmata. Noh mõtlesin siis, et miks mitte anda verd-vahelduseks on veri korras isegi, rohtusid kah ei tarvita ja vigastus ei sisalda ei luumurde ega lahtiseid haavu ega midagi. Novot, ilus mõte oli, aga nurjus sel lihtsalt põhjusel, et “äkki hakkab pärast vere andmist halb ja siis nt karkudel hüpates kukun.” Vot sellise suhtumise peale ma päris vihastasin, kohe tõsiselt. Ja nii palju siis teiste aitamisest.

Muidugi kuluks mulle üks isiklik Edward küll ära, kes oleks hetkega kohal, kui kukun, ja päästaks mu muudest õnnetusest, mis ma endale igal vabal hetkel ligi tõmban.

Õnnetustega seoses muidugi veel, et noh kui üleüldiselt kõik need heateod mõjuvad mulle positiivselt, siis ühe neiu toodud lagritsapaki tagajärjeks on homne hambaarsti külastus 500 kroonise väljaminekuga. Seda ilmselgelt ei olnud mulle vaja. Tuletas muidugi meelde, et samasugune summa, korrutades ühe kahekohalise arvuga, oleks vaja järgmiseks kuuks leida, et ikka sinna samasse meditsiinivaldkonda paigutada. Emale tuletas muidugi meelde kõik sarnased numbrid, mis ta viimase mõne nädalaga mu jalga on pidanud investeerima. Olgu tänatud 90%-lised retseptisoodustused!