Epp Petrone “Roheliseks kasvamine”

detsember 7, 2008 at 1:11 p.l. (hingele)

Nonii. Teen vist siis selle raamatuarvustusega algust. Kuna ma olen päris pikka aega olnud suur Epp Petrone blogi fänn ja seega üritan ennast hoida kursis ka sellega, mis toimub http://www.petroneprint.ee lehel, võimaluse korral siis sealseid raamatuid kas laenutades või kogunisti endale soetades. Ma ei saa öelda, et viimase avastusena, sest piidlemas olen ma käinud seda raamatut sellest saati, kui ta oli ilmuvate raamatute all ja veel varem olen vist lugenud selle kokkupanekust Epu blogi kaudu, aga selles mõttes viimasena, et kuigi ma kõige rohkem seda lugeda olen tahtnud, pidin ma ka kõige kauem ootama ja minu kättesse jõudis “Roheliseks kasvamine” alles eelmisel nädalal.

Vahel on nii, et keegi kiidab ühte raamatut taevani ja sa loed aina positiivseid arvustusi, mis kujundavad su ootusi siis vastavalt, aga ise seda raamatut lugema hakates saad pettumuse osaliseks, osalt võib-olla justnimelt kõige selle eelneva tõttu. Vahel on jälle vastupidi – kuuled nii palju kriitikat, et ainuüksi sellepärast tunned tungivat vajadust ka ise see jama järele kaeda. Ja VAHEL on nii, et kogu see positiivne, mis varem kuulnud oled, võimendub kordades, kui ise raamatut loed. See viimane stsenaarium kehtib täielikult “Roheliseks kasvamise” raamatu suhtes.

Raamatu lugemist alustasin ma köögis kohvitassi kõrval istudes, see on vaieldamatult üks mu lemmikumaid lugemispesasid. Juba esimeste lehekülgedega tekkis  see efekt, et ma hakkasin enda ümber ringi vaatama. Kus on meie kilekotid?  Kui palju on meil plasti ümberringi? Kas prügi on korralikult sorteeritud? Ja veel hästi palju küsimusi ja kahtlusi, mis mu pähe kõik koguneda jõudsid. Ma ei saa öelda, et ma oleks siiani olnud täiesti ükskõikne, aga suhteliselt kuulun ikkagi nende inimeste hulka, kes sorteerivad prügi, hoiavad kilekotte ja veel nii üht koma teist v-b, samas kui tõesti tahaksin rohkem teha, aga ei tea millest alustada. Kõik need fakti-lingikastikesed olid aga kui rusikahoop näkku. Nähes reaalseid numbreid, hakkab südametunnistus kohe palju kiiremini tööle. Ja suur osa neist internetilehekülgedest said kiirelt koha järjehoidjate hulgas, kust neid siis hea on tasapisi avada ja uurida ja nii iga päev veidi teadlikumaks sirguda. Nende nurgakeste postiivne külg oli ka see, et mu 13aastane üsnagi puberteetlik väikevend, kellel on vaja kogu maailma viha elada välja kindlasti mitte raamatuid lugedes, sattus mingite põnevate faktide peale, mis tekitasid temas suuremat uudishimu ja soovi rohkem teada saada, ehk koguni ka ülejäänud raamatut lugeda. Samas kui kogu see üldine jutt ilmselt oleks ta suhteliselt külmaks jätnud.

Raamatu ülesehituse juures meeldib mulle selle kasvamine, rohelisemaks kasvamine. Alustades lihtsatest asjadest ja siis edasi arenedes. Kohati on selline tunne, et võiks võtta üks peatükk korraga ja talitada selle järgi ja siis edasi suunduda, järk-järgult õppides. Vahel ongi kõikide nende roheliste artiklite jm sarnase viga see(tegelikult pole see loomulikult viga, lihtsalt minu jaoks keeruline), et räägitakse kõigest korraga, üritatakse inimeste mõttemaailma hetkega ja kardinaalselt ümber muuta. Nii nt sisaldabki üks artikkel vaid teksti nafast ja tuumaenergiast ja ma hakkan mõtlema, et okei, kindlasti ma saan midagi teha, et naftat vähem kasutada ja inimesed peaksid selle peale mõtlema, aga see reaalselt ei suuda panna mind midagi tegema. Samas kui jutt kilekottidest ja jõulukinkide paberist tekitab minus tunde, et nende väikeste asjadega ma suudan alustada ja siis sealt vaikselt edasi liikuda. Sellega ei taha ma öelda loomulikult, et raamat oleks lihtsakoeline. Kõik see suurem ja tähtsam on selles samamoodi kirjas ja veel sellises keeles, millest minagi aru saan, mitte ainult üks võõrsõna teise otsa.

Ma arvan, et selleks et aru saada kogu sellest informatsioonist, mida “Roheliseks kasvamine” sisaldab, peab seda kohe päris mitu korda lugema ja idee sellest toob silmisse sära igatahes. Igal juhul eelistan oma aega veeta seda raamatut lugedes, kui nt telekat vaadates või arvutis olles või kasvõi mõnda armastusromaani lugedes, mis on täpselt samasugune nagu kõik sinna rubriiki lahterdatavad ja mille tootmiseks on ilmselgelt hävitatud liiga palju puid.

Kui minu jaoks, kes ma olen kogu rohelisuse teemal üsna võhiklik, on see raamat kui kõigi teadmiste meka, siis sellegipoolest leian ma, et inimesed, kes on palju teadlikumad kui mina, saaksid sellest raamatust nii mõndagi õppida, võib-olla avastada endas äratundmisrõõm või lihtsalt nautida ühte head raamatut huvitava keelekasutusega ja asjalike faktidega. Vahel ehk naerdes olukordade üle, vahel ehk hoopis peast kinni haarates ja mõeldes, mis sellel maailmal küll viga on. Igatahes on “Roheliseks kasvamine” midagi igaühe jaoks.

Advertisements

1 kommentaar

  1. maarjakaro said,

    Kui ma oleks pealiskaudne, ütleksin esimese pauguga konstruktsiooni kohta järjepidev ja väga hea. Aga väga hea on hinnangufraas.

    Ma arvan, et sa süstid igale inimesele kes su arvustust loeb, tahet seda raamatut lugeda, sest sul on nii head ja võrdlevad näited. See on su kirjandites ka tugevamaid külgi. See jutt motiveeris ka mind mõtlema nendele asjadele, kuid sa tead, et ma olen piltlikus mõttes nagu motivatsiooni-rohutirts st. ühel hetkel saan motivatsiooni ja kohe kaob, tuleb uuesti ja kõik kordub.

    Loodus on ja jääb mulle tähtsaks – no maalapsed, nagu me oleme. Ega ei tahaks ju tõesti, et keegi Palivere mändide alla või Kullamaa liivaluidetesse oma koni pillub. Linnasolles muutub see mõtlemine paratamatult ükskõiksemaks.

    Mainisid ära selle, kui halva tunde sulle tekitab mõtlemine, no ütleme kokkuvõtlikust statistikast – tõsi on, et toob hirmu nahka, kui väidetakse, et 50 aasta pärast on nafta otsas jne.

    Ülesehituselt on su jutt ka väga järjepidav, sa oskad situatsioone ja mõtteid väljendada korrektselt, arusaadavalt, järjestatult ning ei karda kunagi anda oma väikest mahlast sarkasmi, nagu skorpionile omane.

    Kuna oled Epp Patrone austaja, siis pean ka ära mainima sinu kiindumuse tema loomingusse ja üritad läbi sarkasmiprisma, kerge huumori ja veidikese draama läbi edasi anda tema sõnumit. See on mõnus. Ning viimases lõigus mainitud võhiklikus väheneb kindlasti Epu sulleantavatest tarkustest.

    Lisaks meeldis mulle üks lause väga : “Raamatu ülesehituse juures meeldib mulle selle kasvamine, rohelisemaks kasvamine.”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: